Kontsert (Kärt Johanson ja Robert Jürjendal – viimane neist venna kitarritreener) oli super. No kohe nii lahe, et kui ma oleksin saanud sinna kutsuda inimese, keda ma tahtsin, aga asjaolude hea/halva kokkulangemise tõttu ei saanud, kutsuda, oleks “tähtsate inimsuhete säilitamise päev” täiesti korda läinud. Sest sellise asja peale sa lihtsalt pead sulama:) Samas, inimsuhted õnnestusid niigi, arvestades, et mulle umbes 20 korda aitäh öeldi ja alguses ka piletiraha pakkuma hakati (ee.. mmm.. pane mulle arvele.. ok, tegelt on tasuta piletid..). Ja mina olin kõgest aitähhide ja piletite vahendaja.
Lõpuks jäime jälle planeerimatult kauaks Von Krahli istuma. Mõnus seltskond ei aja ju kuidagi seda kojumineku isu peale. Heal juhul satub kaine mõistus mööda minema, ja sulle õlale koputama. Ja kes garanteerib, et sa teda kuulad.
Seltskonda sattus ka minu jaoks üks uus nägu, kes meenutas väga ühte head sõpra. Kui sellest sarnasusest juttu tegin, öeldi, “aga sellepärast ta mulle meeldibki.”
Täna vist ei peaks raamatu lugema. Ilma selletagi vajuvad silmad kinni. Aga voodi poole oleks küll juba aeg orienteeruma hakata..
