Ma ei tea, miks ma armastan öösel üleval olla. Isegi kui eelmisel ööl on und väheks jäänud ja hommik pole kah just kerge olnud. Päev otsa oled tööl haigutanud ja unistanud koju pääsemisest. Ja siis õhtul kodus on kogu see tüdimus ja väsimus kadunud. Tahaks teha tööd (ei ei, mitte seda päristööd), lugeda raamatut või lihtsalt jäädvustada emotsioonid, mis äsjasest filmist saadud.
Vaatasin lõpuks ära filmi “Something gotta give” ja sain sellest hästi positiivse laengu. Olgugi, et nii mõnigi koht oli selline nutune ja endal hing selliste filmide jaoks veidike haige ja õrnake. Aga lõpptulemuseks oli hea tuju ja hingerahu. Ja pärast selliseid hetki ei taha ma kunagi kohe magama minna. Sest hommikuks on see tunne kadunud. Hommikuti on peas vaid mõte, et tahaks veel viis minutit magada.. Tean tean, et elu ei käi nagu filmis, aga ikka on mõnus vaadata ja loota, et aga äkki siiski… Kust neid ideid filmidelegi saadakse, kui mitte elust. Aga mõnikord me kipume unustama, et kella tagasi keerata ei saa, ja uut elu ei garanteeri kah meile keegi. Ja seda praegust ei julge elada. Sellised mõnusad poolõpetlikud pisarakiskujad tegelikult tuletavad seda meelde. Siit ma teen muidugi omad järeldused, et neid filme peaks vaatama hommikul, siis on peale ärkamist kohe vaim eluks valmis ja soov tegutseda värske. Kui öö vahele tuleb, siis see tihtipeale ununeb.
Igatahes, nüüd ma lasen ka öö filmi ja enda vahele tulla. Natuke paljuks läheb muidu neid magamata minuteid.
