Ma juba mitmed päevad üritan end kokku võtta ja selle viimase reisiteemalise postituse ka valmis kirjutada. No koos piltide ja väikeste kokkuvõtetega. Aga kuidagi on jälle muud toimetused vahele tulnud ja mõningate vabade momentide ilmnemisel selle teema lihtsalt unustanud.
Piltide kvaliteet on muidugi kehvake, aga no ma pole ka telefoni kunagi fotoaparaadiks pidanud. Lihtsalt paremat varianti hetkel pole.
Võimalik, et ma ka kordan ennast natuke ja olen mõnest asjast juba kirjutanud. Aga mis seal ikka. Rohkem ma ilmselt seda teemat ei puuduta, vähemalt mitte põhjalikult:)
Kogu reis kestis 2 nädalat. Alustasime Tallinnast 26. augusti hommikul ja tagasi olime 8. septembri õhtuks.
Täpset kilomeetrite arvu ma kirjutada ei saa, sest me ei pannud gepsu salvestama, aga üle 6000 tuli ära. Kuna ma kaardile kõiki peatuspaiku ei lisanud ja ei märkinud ka seda, kus kasutasime kiirteid ja kus mitte, siis see mulle täpsemat vastust praegu ei anna
Teekond nägi umbes selline välja:
Plaadimasinas oli meil kõige rohkem Supernaturali kolme hooaja soundtrack ja kõige rohkem kuulasime me lugu Highway to Hell:) Aga sattus ka teisi plaate hulka, lihtsalt see üks plaat sai kõige lemmikumaks.
Esimese öö veetsime Poolas, Abro Hotellis, mille teine nimetus on ka Abro Bar.
See on täitsa viisakas koht ja võib teinekordki selle ööbimiskoha valida. Ja kuigi ma sealses restoranitoidus pettusin sel õhtul, siis vähemalt hommikusöök oli neil täitsa ok. Eriti mõnus oli see suur tassitäis kohvi muidugi.
Ka tagasi tulles viimase öö veetsime seal. Tagasiteel mõtlesime veel, et igaks juhuks bronnime toa ka ära. Helistasin õele, et ta kontaktid otsiks veebist. Kõigepealt oli keeruline nende veebi leida ja siis veebist kontakte kätte saada. Saime lõpuks numbri küll, aga ilma Poola suunakoodita ja ei hakanud seda enam üle küsima, sest olime juba üsna lähedal nagunii. Õnneks oli neil kohti ja saime ka veel viimasel minutil süüa tellida. Sel korral olid söögid tunduvalt paremad või siis olime me seekord osavamad juba söögi valimisel.
Teiseks õhtuks olime me Slovakkias, Tatrate läheduses. Olime ühe kämpingu välja vaadanud, kuhu ööbima jääda, aga õhtu kiskus kahtlaselt külmaks ja mina hakkasin selles plaanis kahtlema, teades, milline külmavares ma olen. Nii me leidsime ühe imekauni vaatega mäepealse hotelli, Koliba Holica.
Sealne õhtusöök oli muidu üsna maitsev, aga veidi kuiv.
Hommikul oli vaade just nii ilus, nagu ma õhtul hämaras aimanud olin. Ja hommikusöök oli ülimaitsev, kuigi see oli neil lisatasu eest.
Aga milline idüll oli seal sellise vaatega hommikukohvi nautida.
Me oleks tahtnud sinna veel üheks ööks jääda, aga järgmisel õhtul oli neil juba kõigil tubadel bronn.
Jõudsime Kõrg-Tatratesse ja alustasime oma esimest retke ülespoole. Ilm oli juba kohe alguses kahtlaselt pilves ja tagasiteel saime üsna korraliku paduka ka kaela.
Vihmakeebid olid meil õnneks ka, aga ikkagi saime ka natuke märjaks ja siis hakkas veel ilgelt külm ka.
Õhtul peale mäeretke bookisime omale järgmise majutuse ära. Seekord mitte väga kaugele mägedest, sest A. tahtis ju tagasi mäkke minna. Talle hakkas mäkke ronimine nii meeldima. Ja ega minagi vastu polnud, kuigi ma kahtlustasin, et järgmisel päeval mu jalad ei tööta lihtsalt. Aga imekombel me olime täiesti suutelised järgmisel päeval veel kõrgemale jalutama. Muidugi sääremarjad olid ikka vist mitu päeva veel tunda pärast.
Seekord oli meie öömajaks Sunnystreet Guesthouse, mis on minu absoluutne lemmik selle reisi peale. See asus ka hästi nunnus väikses linnakeses ja need majutajad olid ka hästi toredad. Neile kuulus veel üks pubi moodi asutus ja me käisime seal õhtul ka söömas.
Selline praad toodi, kui ma arvasin, et saan väikse snäki:D Lisaks olime võtnud mõned joogid ja nagu arvata oli, siis arve tuli jälle väga väike, nagu seal Slovakkias ikka kippus olema. Saime seal proovida ka Tatra Teed, mida me olime poes uudistanud. Täitsa hea kraam oli. Kahjuks me hiljem enam poodi ei jõudnud, et seda kaasa osta.
Uurisime ka nende majutajate käest, kas saaks sinna veel ühek ööks jääda, sest see koht oli nii hea ja hind oli ka hea, aga kahjuks oli ka neil järgmisel õhtul maja täis.
Niisiis otsisime me järgmiseks õhtuks uue ööbimiskoha. Valisime hosteli Bratislavas, kuna see on üsna Austria piiri ääres ja mõtlesime, et hea mugav teekonda jätkata. Aga jätsime kontrollimata, kaua sinna sõidab:) Suur oli meie üllatus, kui õhtul kella 7 paiku avastasime, et järgmisse peatuspaika on 6 tundi sõitu. Siis otsustasimegi, et kasutame siis kiirteed seekord. Saime teekonna 3 tunni võrra vähemaks. Aga siis tekkis järgmine probleem, et kust saada kiirtee kleepsu. Bensukad olid suletud ja me pidime üsna pika tiiru tegema selleks, et leida üks toimiv tankla. Üks tankla oli veel selline, et kirjad olid juures, et on avatud kella 22-ni. Jõudsime sinna 21.45 ja mingi tüüp just pani uksed lukku. See vist ei olnud ainuke tankla, kus oli see kellaaeg märgitud, aga uksed juba kinni olid.
Lõpuks jõudsime ühte linnakesse, mille ma ära tundsin. Olin seal talvise suusaretke ajal käinud ühes pubis ja bensukas. Ja sellest samast bensukast me lõpuks ometi selle kleepsu saime ka ja sõit võis jätkuda.
Järgmise päeva mäeretkel valisime teise raja. Seal oli vahepeal võimalik peatuda ühe järve ääres. Süüa sai ka. Meile oli see muidugi üsna abiks peatuspaik, sest ma olime seekord praktiliselt tühja veepudeliga teekonda alustanud.
Vaated olid tõesti ägedad, ma vist istuks päevade viisi mägedes ja muudkui imetleks neid:)
Bratislava hostel oli vist selle retke kõige kehvem peatuspaik. Aga no talutav. Selline ühiselamu tüüpi värk oli.
Edasi juba oli plaan õhtuks Horvaatiasse jõuda. Jälle päev otsa sõitmist. Autos istumist oli küll veidi liigselt selle reisi kohta, veidi rohkem aega oleks ära kulunud, et oleks saanud vabamalt võtta, mitte kogu-aeg ühest sihtpunktist teise kihutada. Aga no sai ka lebotada siiski natuke.
Horvaatia piiril muidu dokumente näha ei tahetudki, vist EL-i autonumbrist piisab, et üle piiri vabalt saada. Pilte vahepeal kõigest pole, aga järgmiseks oli meil välja vaadatud üks kämping Horvaatias – Novigrad Camp Sirena. See siis oli kogu selle reisi ainuke öö telgis:) Kõvad telkijad ikka küll, eks. Vedasime kaasa madratseid ja pliite ja igast tavaari, mida telkimisel vaja läheb.
Kui telgi olime püsti saanud, tegime ka linnas väikse tiiru. Sõitsime turistirongiga kesklinna – no sellise pisikese lahtise rongiga, nagu Tallinnas vanalinnaski näha võib. Meid viidi kõige ilmselt kõige kallimale peatänavale. Me nimelt tahtsime süüa ja asusime restoranide hindasid uurima. Polnud veel Horvaatia rahaga ka harjunud. Igalt poolt vaatasid vastu praehinnad 100 ja rohkem Kunat. Aga me olime kavalad ja jalutasime sellest turistilõksust eemale ja leidsime poole odavamate hindadega koha.
Kämpingusse tagasi leidsime tee tänu mu telefoni gepsule – rong tegi igasuguseid siksakke ja ega meelde ei jäänud täpselt, et kus see kämping asus. Teadsime vähemalt seda, et mere ääres ja mööda mereäärt kõndides oleksime leidnud igatahes, aga et teekonda minimaalseks teha, oli gepsust ikkagi abi. Me olime ju mäeretkest veel väsinud ja väga palju kõndida ei tahtnud
Järgmisel päeval saime ka esimest korda meres ujuda. Kauaks meil muidugi lebotamisaega ei olnud, pidime kella kaheks asjad kokku pakkima ja kämpingust tsekkoutima.
Edasi sõitsime me Krk-i saarele ja hakkasime jälle ringi vaatama, et kus ööbida.
Muidugi me otsisime ka järgmisel päeval telkimiskohta, aga need järgmised kohad ei tundunud meile eriti atraktiivsed, üks oli liiga ülerahvastatud ja kõige kehvemad platsid olid vaid saada veel, teine koht oli see nudistide oma, kuhu mina keeldusin minemast, kolmandas ka polnud normaalseid platse ja siis hakkas juba hämaraks kiskuma ja A. ei tahtnud teist korda enam pimedas telgiga jamada. Kämpingute hinnad olid ka üsna kallid ja tunduski lõpuks mõistlikum kasutada aparmente, mis olid tunduvalt mugavamad ja mitte üüratult palju kallimad.
Antud pilt sai tehtud selleks, et saaks meeles pidada selle apartmendi-restorani nime – K’Ribaru. Seal me siis ööbisime ja seal kohapeal sai ka süüa – väga mõnus õhtusöök oli. Sinna võiks ka veel tagasi minna, hästi tore koht oli.
Käisime seal Punati linnas ka õhtul veel jalutamas. Avastasime, et olime ühe kämpingu läheduses, kus vist terve öö mingi disko käis. Ma ei tea, kas see oli üks nendest kämpingutest, mida kaalusime. Mina selle lärmi sees magada küll poleks saanud. Muidu neil kämpingu infolehtedel on kõigil kirjas, et vaikus peab olema kella 14-16 ja 12-07. Vist olid sellised ajad, siesta ja öörahu jaoks.
Krk-i saarel üritasin vahel autoaknast pilte teha sellest ilusast sinisest merest.
Järgmisel õhtul bronnisime omale apartmendi, mis oli ühtlasi ka mingi turistiinfo punktiks, Bashka linna servas. Seekord kaheks ööks, et ei peaks igal õhtul tegelema uue koha otsimisega vaid saaks ka natuke lihtsalt paigal olla. See oli päris hea valik. Võibolla see tuba ise just parimas seisus polnud – ülipisike tuba, vannituba veidi haises, vannitoa uks ei püsinud kinni ja külmkapp undas, aga muidu oli kena koht ja hästi tore pererahvas. Ja sealt sai ka Bashka kaarte ja infot, kuhu minna ja mida teha.
Nii me siis jõudsime randa kahel päeval ja ühel päeval ka mägedesse turnima. Seekord ometi õnnestus ühe mäe tippu välja jõuda. Taas muidugi pooliku veepudeliga. Me nimelt arvasime, et me kõnnime ainult natukene. Tee peal otsustasime, et teeme ikka pikema mäetiiru. Jäime siiski ellu, ei olnud liiga palav päev õnneks, mistõttu vee vajadus ülisuur ei olnud.
Me lugesime mäekaarti natuke valesti. Siis, kui me nende märkide juurde jõudsime, arvasime et teekond hakkab lõppema. Aga selgus, et veel on minna omajagu. Ja sellest ülejäänud teekonnast on nüüd palju pilte – lihtsalt jälle oli nii ilus koguaeg.
Need mugavad tennised suutsin ma mööda mägesid turnides üsna ribadeks kanda, või no mitte just ribadeks, aga siiski on mul hea meel, et mul üks samasugune tutikas tennisepaar veel kodus on.
Selles mägesid tutvustavas voldikus lubati ka metsikuid lambaid ja me nägime need lambad ka ära. Pildile sain ma nad ka, kuigi ega neid sealt leida vist eriti õnnestu, müüriga sama värvi ja pildi kvaliteet ka jama, aga selle müüri juures nad muidu kõndisid.
Peale mäeretke võtsime apartmendist ujumisasjad ja läksime randa. Rand oli üsna tühi, kohalikud vist on soojalembesemad. Me otsustasime nendes mõnusates lainetes ujuda ka. Alguses tundus tiba külm, aga see läks kiirelt üle. Nii äge oli lainetes ujuda.
Peale Horvaatiat võtsime suuna Itaaliasse, Rooma lähedusse, Casal Palocco nimelisse kohta.
Esimese öö veetsime seal H. juures. Tegime nende väikses külakeses ka õhtuse jalutuskäigu veini ja juustuga. Nunnu linnake. Aga ise ei kujutaks ette, et Roomas või selle läheduses elada tahaks, seal on liiga palju inimesi ja seal ei saa üldse rahus kuskil käia, koguaeg tänaval keegi tüütab. Roomas käies tundus Eesti aina mõnusam koht elamiseks. Nii nagu koguaeg autos istudes tundus ka, et Eesti on ikka nii mõnusalt väike, et saab ühe päevaga vabalt mitu korda läbi sõita. Ja muidugi mõnusalt rahulik liiklus on meil ikka võrreldes sellega, mida oma teekonnal nägime.
Teise ja kolmanda Itaalia öö otsustasime veeta Aris Garden nimelises hotellis, mille saime sõbrahinnaga tänu F. sõbrale. Muidu onju ilus vaade oli hotelli aknast, ja tuba oli ka okei, aga seal hotellis oli ikka nii palju asju valesti, et mina küll aru ei saa, mille eest nad neli tärni on saanud. Aga seda ma rohkem ei lahka, sellest ma juba tegin omaette postituse niigi:)
Käisime siis Roomas turistiatraktsioone kaemas. Seekord sain ka Kolosseumi seestpoolt näha. Arvan, et ühest korrast piisab ja rohkem sinna vajadust minna pole. Väljast on isegi natuke ilusam.
Peale Rooma külastamist käisime H. mehe valitud restoranis – Ristorante Confessionale – söömas. Seda kohta võib soovitada küll. Meile muidugi tehti seal kogu õhtusöök sõbrahinnaga, sest F.-l seal tutvused. Söögid olid väga head – mu pildid ei tulnud küll eriti välja, aga natuke ikka aimu saab, mida seal pakuti. Ja kogu see õhkkond oli hästi sõbralik ja mõnus, täitsa Horvaatiaga võrreldav, kus koguaeg inimesed olid hästi sõbralikud ja toredad.
Ma ei jaksanud kogu seda praadi ära süüa ja siis keegi seal tegi nalja, et see omanik või kokk (ma täpselt ei mäleta, kes nimelt) hakkab nutma, kui sööki järele jäetakse. Ma juba jõudsin muretsema hakata ja arvasingi, et mulle pandi kaasa mu toidu jäänused, kui mulle üks paberkott anti. Siis muidugi anti H.-le ka samasugune kott ja selgus, et seal sees hoopis kohapeal tehtud küpsised. Olid ka nämmad.
Selline magustoit toodi meile nelja peale. Seda sööksin veel heameelega.
Peale söömist tegime ka kiire tiiru linnas.
Järgmisel päeval me jälle väga vara ei alustanud oma retke, aga jõudsime siiski Vatikanist päris palju näha. Ja seda käiku ma küll ei kahetse. Vaatamist oli rohkem, kui aega ja jaksu. Seda oli nii palju lihtsalt, et raske on keskenduda millelegi. Lihtsalt vaatad ja imestad, kui palju kunsti suudab üks maja mahutada.
Muidugi Egiptuse osakonnas (vist) olid kassid. Ja neid ma lihtsalt pidin pildistama.
Muumiad olid ka lahedad, aga neid ma ei pildistanud.
Ja siis tuli mul see überhea mõte, et jalutaks teiselt poolt tagasi. Natuke imelik tundus, et üldse seal teekonnal teisi turiste polnud. Kui see teekond aga üldse lõppeda ei tahtnud – müür, müür, müür koguaeg.. – siis sai selgeks, et me kõndisime ümber Vatikani. Ja keegi teine pold lihtsalt nii tumba, et sellist ringi teha. Jalad olid ju niigi juba väsinud. Aga teisalt, me oleme nüüd ümber Vatikani jalutanud:)
Vatikanil oli oma isiklik postimaja.
Paavsti ei näidatud.
Peale Itaaliat alustasime koduteed. Ja sel teekonnal siis me kiirteid ei kasutanud, sest need olid Itaalias ikka ülemõistuse kallid. Aga tänu sellele nägime me nii ilusaid mägesid, et minul oli selle valiku üle vaid hea meel.
Eks aegajalt sai ikka Itaalia liiklust ja juhte kiruda, aga no seda sai sellel teekonnal igal pool, võib-olla lihtsalt Itaalias kõige rohkem.
Aga need vaated. Nende pärast tahaks ma sinna Austria-Itaalia piiri äärde küll tagasi minna. Pealegi, Alpid ongi meil veel vallutamata.
Koduteed alustades bronnisime taas ühe öömaja Slovakkia piiri ääres – selle nimeks oli Penzion Kaplna -, et oleks jälle hea Poola ühe päevaga ületada. Aga juhtus nagu korra juba oli juhtunud – nimelt tegime me selle sõiduplaani googlemapsi abiga ja hiljem gepsu sisse koordinaate pannes anti meie sõiduajaks vist 2 tundi pikem aeg – see aeg õnneks sõidu kestel siiski natuke vähenes. Ja siis me muidugi avastasime, et see antud öömaja suletakse kell 10 juba. Nii, et kole kiire hakkas jälle. Kuna me mitte kuidagi kella 10-ks ei jõudnud, helistasime sinna ette ja meid lubati kuni 12-ni oodata. Veidi enne sihtpunkti jõudmist sattusime veel Austria kiirteel teetöödest põhjustatud ummikusse. Aga jõudsime siiski enne südaööd kohale. Siis veel selgus, et meil pole sularaha ja kaardiga maksta ei saa. Aga hommikul sai see asi korda aetud.
Koht oli täitsa ok ja normaalse hinnaga ka.
Ja hommikul siis hakkasime jälle Poolat läbi sõitma – see kõige tüütum ja aeganõudvam maa üldse. Alati sinna kanti sõites tahaks kuidagi Poolast lihtsalt üle hüpata.
Algas see hommik küll üsna ebameeldivalt – ma olin kohutavalt unine ja muidugi näljane, nagu juba tavaks oli saanud – esimeses bensukapeatuses siis tahtsin omale kohvi ja süüa osta. Olime veel Slovakkias ja peatusime Shelli tanklas. Võib-olla ma juba jõudsin sellest kirjutada – igatahes üritasin ma seal unisena kohvi saada. Kohviautomaat oli väga segaste instruktsioonidega, aga A. abiga ma ikka lõpuks sain kohvi. Enda meelest vajutasin espresso nuppu, aga sain tavalise kohvi. See oli siis esimene asi, mis mind närvi ajas natuke. Aga no peaasi, et mingigi kohvi. Edasi haarasin paar saiakest ja läksin nende eest maksma. Siis hakkas mingi slovakikeelne tõrelemine, et kaardiga ei saa maksta. Õnneks kütust me ikka saime ja kohviautomaadist sai ka müntide eest juba kohvi kätte. Võib-olla oleks koos kütusega ka need saiad saanud kaardiga makstes, aga kuna A. oli juba kütuse eest tasunud, siis ma ei saanud neid saiakesi sinna juurde enam lisada. Igatahes esiteks ma ei saanud suurt midagi aru, mida see tädi seal omas keeles sõimles, teiseks ma olin unine ja näljane ja ma ei saanud süüa osta. Nii närvi ajas. Nii, et viskasin need saiad letile ja jalutasin minema, ise maruvihane. Ja mind ajas muidugi see eriti närvi, et muidu on Shelli tanklad ikka olnud sellised kohad, kus räägitakse inglise keelt ja kaardimakse on alati olemas. Ka väikeste ostude puhul. Nii, et selle firma maine langes kolinal peale selle tankla külastust.
Tegelikult oli mul ka sularaha olemas, aga ma põhimõtteliselt ei olnud sellise asjaga nõus. Pealegi olid meie sularaha varud üsna otsakorral ja meil oli koguaeg probleeme ka automaatide leidmisega. Päris paljudes kohtades oli võimalik vaid sularahaga arveldamine. Ma ise olin küll sulli välja võtnud enne reisi, aga A. seda ei teinud – ma küll soovitasin talle seda, aga no ta kipub mu nõuandeid ignoreerima, ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kus ma saan öelda, et I told you so😀
Ja meie viimane ööbimine Poolas Abro Hotellis. See kohvitass on tõeliselt suur.
Niipalju kogunes igasuguseid voldikuid tee pealt kaasa.
Kokkuvõttes oli ikka väga äge. Suurim miinus oli liiga palju autosõitu järjest. Ma ise oleksin tõesti peatuseid rohkem teinud ja ma muidugi kaebasin koguaeg, et mind näljutatakse. Muus osas ikka rohkem positiivsed emotsioonid ja Horvaatiasse ja Slovakkiasse tahaks küll tagasi. Ja Alpidesse muidugi.
Sellega ma vist küll reisimuljed lõpetan.
Aga ei suuda jätta lisamata lõppu seda väikest videot Itaalias liiklemise kohta:
Vigadeparandust ka täna ei tee, sest ma ei jaksa seda praegu üle lugeda lihtsalt:)
