Vahepeal oli puhkus. Ja selle lõpp tuli igatahes liiga kiiresti. Ja pärast puhkust pole ka justkui liigset aega olnud, igatahes pole olnud mahti blogis kõike kajastada. Varsti on ilmselt need viimasedki fännid läinud:)
Mul oli ju üllas plaan magada puhkuse ajal iga päev lõunani ja end lõpuks korralikult välja magada. Aga kuidagi ei õnnestunud see plaan, pea üle päeva oli vaja hommikul vara ärgata ja kuskile sõita. Käidud sai korra Tallinnas shoppamas – esimene varajane äratus – (Tallinna tee ise sai küll teisel eesmärgil ette võetud, aga aega jäi ka ülemistele tiir peale teha), Rakvere linnuses, Otepääl (selle käigu esialgne plaan oli hoopis Peipsi, aga seekord läks siis teisiti) ja lõpuks suguvõsa kokkutulekul Luhamaal. Oleksime võinud valida ka teise kokkutuleku, isa poolse, mis toimus täpselt samal päeval Läänemaal. Hiljem selgus, et seal sadas koguaeg vihma ja meil lõunas vaid tibutas natuke. Ehk siis sai täiesti õige otsus tehtud.
—
Puhkuse esimesel nädalal tekkis mõte kasutada ära see tolle nädala ainuke lubatud ilus ilm ja otsustasime, et teeme teoks oma plaanitud Peipsi tripi. Olgu öeldud, et plaan tekkis alles kesköö paiku ja palju aega seal mõelda polnud. Pidi jälle valmistuma varaseks äratuseks, et saaks varakult alustada ja palju jõuda. Muidugi on õhtul alati lihtsam seda varajast ärkamist plaanida, kui hommikul teostada. Nii, et ma päris lubatud ajaks Tartu kanti ei jõudnud.
Äksis sai osa seltskonnast kokku kogutud, asjad teise autosse ümber tõstetud ja edasi Otepää poole kihutatud – sealt oli vaja veel üks osaline peale korjata. Kuna ma olin tol hetkel ainuke jääknähtudeta persoon, kel load olemas, sain rooli keeramise taas enda peale võtta. Üldiselt mulle selline asjade käik täitsa sobib. Kuni pole tegu Tartu linnast läbi sõitmisega. Seekord siis jäi Tartu jälle tee peale. Ja ma ilmselt ei harju sellega ikka veel ära. Sõida otse palju tahad, Tartu liiklus ei meeldi mulle. Aga igatahes on abiks, kui keegi istub kõrval ja juhendab vähemalt.
Otepääl sihtpunkti jõudes hakati meid kohe veenma, et jääksime hoopis sinna kanti ja et seal on ilus ja äge jne.. ja siis selgus ka, et see viimane osaline pidi õhtuks sinna tagasi jõudma ja me oleksime ilgema ringi teinud, kui oleksime jõudnud Peipsi äärde ja siis õhtul jälle Otepääle ja siis veel Tartusse tagasi. Võttis veidi aega, aga lõpuks tegime plaanid ringi. Ja tegelikult ei kahetse seda. Otepääl oli tõesti väga chill ja ilusaid kohti jagus ka. Pealegi otsustasin ma Otepääl roolikeeramise üle anda ja õlle avada.
Järgnevalt võtsime ette suht pika jalgsimatka järveni. Julgemad meist võtsid ka ette ujumise, samal ajal vähem julgemad uurisid ja pildistasid rohelisi konni.
Otepääl leidsime päris mitu mäge, millest otsustasime üles ronida. Üks neist mägedest oli täielik petukaup. Muudkui ronisime ja ronisime ja arvasime, et üleval ootab meil igatahes ilus vaade, kui mitte enamat. Noja kohale jõudes avastasime, et vaateks on mets ümberringi. S.t. siis, et ei mingit vaadet. Hea, et seal vähemalt kaks pinki oli, need kulusid pärast kõiki neid treppe küll marjaks ära.
Hiljem leidsime veel ühe võimaluse mäkke ronida ja seal vähemalt oli juba täitsa ilus vaade.
Otepääl leidsime ka ühe mõnusa burgeri koha, kus sai veel mõnda aega chillida ja õlletada. Ja need vanakooli burksid , mida seal müüdi, viisid keele alla.
Hiljem sihitult ringi sõites jõudsime Käärikule ja seal leidsime ühe väga mõnusa järve, mille ääres me veel päris mitu tundi lebotasime. Ja siis oligi aeg tagasi liikuda.
—
Järgmisel päeval võtsin mina ette veel Põlva teekonna, puhkus ikkagi ja ilm oli ka täiesti kobe. Ülejärgmisel päeval Türile tagasi jõudes oligi puhkuse esimene nädal peaaegu läbi.
—
Järgmisel nädalal võtsime õe ja tema lastega ja venna lapsega, kelle olin Põlvast kaasa võtnud, ette teekonna Rakvere linnusesse. Seal olin ma viimati käinud ühe kontserdi raames ja tookord ei olnud linnuses pooltki seda sagimist ja linnuseelu nagu nüüd. Mõnus käik oli. Hiljem tegelesime jälle väikse shopinguga Rakveres. Nagu mingi traditsioon oli seekordse puhkusega, et pidevalt sai shoppamas käidud, enamasti õega, ja korra ka vennanaisega. Igatahes piisavalt palju, et mul shoppamisest täiesti kõrini. Ma ei taha isegi toidupoode enam näha.
—
Vahepeal oli paar vaba päeva (üritustevaba siis..) ja sai isegi mõnel päeval kauem magada. Sellest küll suurt abi pole, kui poole ööni üleval istuda. Ja siis laupäeval oli taas vaja Lõuna-Eestisse sõita, seekord siis Luhamaale, suguvõsa kokkutulekule. Selle tarbeks sai taas shoppamas käidud – oma piknikukorv paluti kaasa võtta, mis hiljem selgus, oli suht ülearune, kohapeal oli tehtud hulga ühissööki.
Ööbimiseks olid inimestel telgid kaasas ja ka mina panin oma tutika telgi püsti. Kahtlustan, et see telk pole päris selline, nagu ma teda ostes lootsin. Suht ebamugav oli teda kokku panna. Aga no ei viitsi tagasi ka viia. Samas, ma ei saanud veel kindlaks teha, kas selles ka soe magada on, sest mingil hetkel selgus, et Türile on jäetud üks tsikkel meile kuuri alla hoiule ja lisaks on üks tsiklist tulemas öömajale (jäi teine vihma kätte ja pidi järgmisel hommikul Türil olema nagunii). Algselt mõtlesin ta küll oma ema seltsi usaldada, aga natuke hakkas kripeldama, et ema tüütab ta esiteks surmani ära ja teiseks, kuna vennanaine ka lahkuma pidi õhtul ja mina sinna suht üksi oleksin jäänud (kui õde välja arvata), siis eriti ei tahtnudki sinna jääda ööseks. Pealegi oli järgmisel päeval juba vaja ka Tallinnasse sõita ja Luhamaa-Tallinn ühe päevaga oleks suht väsitav olnud. Ja puhkuse viimast päeva ma ainult sõidu peale kulutada ei tahtnud. Seda enam, et ma ei olnud seal oma autoga ja poleks saanud otsustada ise, millal lahkuda. Nii, et panin oma suure vaevaga püsti pandud telgi uuesti kokku (kokku sai palju lihtsamalt) ja lahkusin koos ema, isa ja onuga.
Noja siis saigi otsa. Kaks nädalat puhkus jäi ilmselgelt väheks. Aga ma otsustasin, et ma tahan ikkagi sügisel ka nädala puhata ja loodetavasti saab ka sel aastal üks talvine puhkus mäe peal veedetud.
