Mul on nüüd uus hobi, mis hõivab päris suure osa mu elutoast. Õnneks jääb elamiseks ikka ka ruumi ja ega ei tea, kaua see hobi mulle pinget pakub üldse. See, et ma olen juba pikka aega tahtnud trumme proovida, ei tähenda, et see nüüd kindlasti mulle meeldima hakkab ja et ma sellest kiirelt ei tüdine. Ja näis, kui kaua mu naabrid seda taluvad – isegi kui volüüm on suht maha keeratud, no nii et ikka natuke trumme ka kuuleks, võib see siiski kõrvalkorteritesse ebameeldiva mürana kosta.
Magamistoapoolne naaber pole ammu klaverit ka harjutanud, muidu võiks südamerahus talle trumme saateks mängida:)
Trummide mängimine pidi ka hea treening olema, nii et edaspidi äkki mul pole väga suuri süümekaid, kui ma jõusaali külastamise asemel hoopis trumme harjutan.
Täna siis koguneme väikse seltskonnaga ja vaatame, kas veini kõrvale õnnestub ka natuke pilli mängida.
…
Töötuelu pole veel väljakannatamatuks muutunud, aga tegelikult ikka tahaks uut töökohta leida juba küll. Samas tuleks just nautida seda puhkust, kuni võimalust on, sest kui ükskord töö leian, ega siis enam nii pikki puhkuseid ei anta. Ja siis on alati puhkust liiga vähe. Praegu läheb kolmas kuu kodusena ja kui alguses ma arvasin, et kolm kuud on ilgelt pikk aeg, siis praegu tundub, et see aeg on lennates läinud.
Aeg tegelikult ka lendab. Täna küsiti ühest uuringufirmast mu vanust ja ma pidin mitu sekundit mõtlema ja siis ütlesin ka vale numbri neile. Ei tea, kas see tähendab, et hakkan vanaks jääma, kui enda vanust enam meenutada ei suuda. Või siis, et kuna aeg lendab, siis need numbrid vahetuvad nii kiiresti, et ei jõua järge pidada lihtsalt. Hea, et mul seegi number meeles on, kui noorena ma ennast tunnen.
Kusjuures töötuna mul aega tegelikult on ju küll, aga näe blogida kuidagi ei jõua. Õigemini pole eriti millestki kirjutada, muidu ehk jõuaks. Teoreetiliselt on mul ju aega maa ja ilm, aga selline tunne on, et kui täpset päevaplaani paika ei pane, siis jäävad ikka enamus plaanitud tegevustest tegemata. Olgugi, et ma isegi ei harrasta enam lõunani magamist.
Tegelikult pidin ma käesoleva nädala veetma üldse Rootsis lumelauatades, aga juhtus nii, et see tripp jäi ära. Samas pakuti mulle võimalust minna teise seltskonnaga hoopis Soome suusareisile. Pidasin siis iseendaga natuke sisemist võitlust ja peale mitmekordset ümbermõtlemist otsustasin lõpuks, et siiski sellistest väljaminekutest tuleb loobuda, kuni uut töökohta veel isegi silmapiiril ei ole. See, et ma praeguseks hetkeks veel pankrotis ei ole, ei tähenda, et see lähikuudel juhtuda ei või, kui mingit positiivset muutust varsti ei tule. Muidu oleks suusareis olnud mõnus vaheldus küll sellele nelja seina vahel istumisele. Ei, tegelikult ma ei istu ainult kodus. Ükspäev käisin maal kasse ka vaatamas. Kassidele tuli kohe korraldada üks korralik juuksurisessioon, sest nende meelest on vist kevad juba käes ja mul oli kohati tunne, et ma võingi seda talvekasukat maha kammima jääda. Ja ega nemad ei ütle ju ka, et aitab nüüd küll kammimisest, ei nemad ainult seal juuksuritoolis istuksidki. Vähemalt nurruvad tänutäheks.
