Käisin eile trennis ja veendusin taaskord, milline privaatsusefriik ma ikka olen. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui mu ümber on palju võõraid inimesi. Igal pool tahaksin võimalikult palju tühja ruumi enda ümber. Aga spordiklubis on see üsna keeruline, kapid on kitsad ja ruumi on vähe. See on üks põhjuseid, miks ma harva ka trenni jõuan.
Eile aga täheldasin ka seda, et väga suur vahe on, kas spordiklubi on joogatavaid pensionäre täis või hoopis noori tsikke. Noorte alla liigitan siinkohal siis kõik, kes pole pensionärid.
Vahe on siis selles, et spordiklubis on vanemad inimesed palju viisakamad ja teistega arvestavamad (kui võrrelda ühistranspordiga, siis seal pigem on vanurid suured trügijad), kui noored.
Nimelt on teatud nädalapäevadel spordiklubis suur hulk vanemaid inimesi ja kuidagi nemad suudavad riietusruumis nii toimetada, et nad ei võta kogu ruumi enda alla. Kuigi saunas olla oli küll tüütu nendega koos – nimelt oli neil ju vaja seal asju arutada hästi kõva häälega ja lisaks oli neil lobisejatel kombeks hakata saunast välja minema ja siis edasi rääkida nii, et leiliruumi ust pidi lahti hoidma tükk aega. Aga see polnud tänane teema. Eile oli nimelt juhus, kus minu kapi ees oleval pingil oli hulga asju laiali laotatud ja tsikk, kelle asjad need olid, oli hoopis umbes neli või viis kappi minust eemal. Ta enda kapi ees oli ruumi küllalt, aga ta ei teinud teist nägugi, kui ma oma kapi juures toimetama hakkasin. Ei teinud ühtegi liigutust selles suunas, et natukenegi asju enda poole tõsta – ometigi ruumi oli tal rohkem, kui piisavalt ja asjad olid ka laotatud nii nagu oleks tema asemel kolm inimest. Tundub täiesti absurdne, et ma peaksin talle seda ütlema, et tõstku oma asjad koomale, sest see on nii iseenesest mõistetav ju ometi. Enamus inimesi õnneks sellised ei ole. Aga selline ülbus ja teistega mittearvestamine ajab mind alati nii närvi. Kahjuks või õnneks pole ma selline inimene, kes teistele väga midagi ütlema läheb. Ma võin neid oma blogis kiruda ja end välja elada. Aga ma olen alati üritanud vältida igasuguseid sõnasõdasid ja draamasid ja selle tõttu pigem üritan neid ebaviisakaid inimesi pilguga tappa, kui et neile midagi ütlema hakkan. Pealegi, küürakat pidi ju ainult haud parandama – minu ütlemine kindlasti neist paremat inimest ei tee.
Tegelikult muidugi ei saa nii üldistada, et vanad on sellised ja noored sellised, sest kõigi hulgas on mühakaid, kes ainult iseenda heaolust huvitatud on.
Põhiliselt siis häirib mind hoopis see, et inimesed üldse teistega ei taha või ei oska arvestada. Mis mulle tundub elementaarne viisakus, on osade jaoks midagi ennekuulmatut. Ja ma mõtlen, et tegemist ei ole vist minu liiga suure egoga, mis teistega ühte ruumi ei mahu – ma lihtsalt ei ole piisavalt agressiivne, et oma õigust igal pool taga ajada – minu jaoks on lihtsam vältida olukordi ja inimesi, kus need ebameeldivad situatsioonid tekivad. Ja muidugi seda ma tean ammu, et minu probleemiks on see, et ma lasen end pisiasjadest liiga palju häirida.
