Kodutee möödus kui unenäos. Sellises unenäos, kus jalad on tinarasked (joosta polnud õnneks vaja) ja teadvusel pole nende jalgadega mingit pistmist. Lähevad küll sinna, kuhu vaja, aga liikumine ise on pigem mehhaaniline.
Poeskäik ei olnud palju parem. Põrkasin seal pidevalt inimestega kokku. Samas, mulle jäi mulje, et inimesed olid lihtsalt närvilised ja ülbed ja trügisid, aga kui mitu korraga trügib, siis sinna vahele sattudes põrkadki teistega kokku. Nii, et põrkumises ma ennast tegelikult üldse süüdlaseks ei pea.
Aga võitluseks talveväsimuse vastu on mul nüüd korvitäis kiivisid. Hakkan kohe võitlema.
