Viimasel ajal kuuleb päris tihti väljendit “nutt ja hala”. Üldiselt tähendab see siis lühemat versiooni mõnest pikemast kurtmisest. Eile aga sattusin üle tüki aja vaatama Arabellat, toda mereröövli tütart. Ja seal kõlas see väljend hoopis käsklusena, mille peale kari röövleid teeskles valjuhäälselt nagu oleksid nad põlemas ja suremas. Lahe igatahes, ma pole kunagi varem seda väljendit selles filmis tähele pannud. Lahe on näha selliseid tänapäevaseid väljendeid ootamatutes kohtades pinnale ujumas. Nii, et tuleb välja, et polegi nii väga tänapäevane. Aga keegi siis suutis selle sealt filmist üles noppida ja popiks ja noortepäraseks ütluseks muuta. Aga võibolla tuli see hoopis mujalt, tõestada ei ole ilmselt võimalik:)
***
Ja lisaks natuke nuttu ja hala..
Olukord tööl muutub jälle hulluks. Näen juba ette, kuidas ma töö kätte ära upun. Täiesti kuival maal olles. Ja ikkagi, hoolimata teadmisest, mis mind ees ootab, ei suutnud ma täna eriti pikalt tööl olla. Natuke kurb on muidugi olla peale kahekuist töötamist juba alamotiveeritud, aga nii ta hetkel paraku on. Kui senist rabelemist ei hinnata, siis ei tekigi enam soovi endast “kõik” anda. Ja kui näed veel, kuidas inimesed su kõrval läbipõlemise äärel on ja keegi neid ei toeta ja ei mõista (need siis, kel oleks võimu asja parandada), siis ei teki ka seda tunnet, et siin on see koht, mida ma otsinud olen. Alguses see tunne oli. Nüüd hakkab see hääbuma. Lisaks muidugi veel see, et töö iseloom ei vasta eriti mu ametinimetusele. Praeguse seisuga peaks seal kirjas olema html-neeger, mitte disainer.