Tänane päev oli väga lahe. Natuke vaheldust saabus tavalisse tööpäeva seoses kumu kalendri esitlusega.
Alguses tegelesime natuke orienteerumisega. Siis tegelesime treppide ületamisega. See teekond kumusse on ikka jube keeruliseks tehtud. Endalgi oli raske, mis veel vanem generatsioon peab tegema. Sees oli treppe veel viie korruse jagu. Välisvaade polnud kah kiita. Mingid täiesti sobimatud pisikesed majakökatsid moodsa ja massiivse ehitise kõrval mõjusid eriti haledalt. Sisehoovi sattudes tekkis natuke teine tunne – meenus film Equilibrium. Seal oli selline hoone, kuhu mustas ülikonnas inimesed hommikul massikaupa sisenesid, näod ilmetud ja tühjad.
Üritusel kohvi ja küpsikuid** ei pakutud ja kalendrist räägiti ka väga lühidalt. Suurem osa ajast kulus hoopis majaga tutvumisele. Natuke veider oli kogu see asi. Lisaks veel see kalendrite jagamine kunstnike sugulastele. Aga see selleks, me saime pool päeva kontorist eemal olla ja see oli juba iseenesest positiivne. Ja kogu see üritus ja hilisem tagasiorienteerumine läbi telemaja kohviku mõjus üldiselt väga hästi.
Tagasi tööle jõudes ootas meid ees äsja käima pandud vesipiip. Kell oli kah juba palju, saigi kenasti aeg parajaks tehtud enne koju minekut.
Päev õues oli mõnus küll, aga see tuul on mu peale haiget teinud. Jälle kõik tööplaanid nässus. Ei saa ju nii uimases olekus asjalik olla. Isegi läpaka vedasin voodisse, et äki saab täna siis varem magama, kui juba teki all olla.
_____________________
* kui kellelgi tekib mõte tellida kooki ja kohvi, siis ei saa ju ometi jätta soovitamata ka moosi ja konjakit..
** hiljem privavestlusel siiski pakuti küpsiseid, aga nimetati neid küpsikuteks..