See, et vaikus valitseb, ei tähenda loomulikult, et midagi ei toimuks. Lihtsalt pole meelde tulnud selle kajastamine. Ma ei viitsi kirjutada kohusetundest, kuigi tihti see mind ajendabki – fänne tuleb ju toita vahel:) Aga kuna ma avastasin, et läpakaga on voodis päris mõnus vedeleda (eriti kui ta enam liiga kuumaks ei lähe!) ja enne magamajäämist aega surnuks lüüa, siis täna tundus hea mõte need eelmised alustatud, või mõttes alustatud, postitused lõpuni kirjutada.
Ma muidugi suutsin paar päeva tagasi taas arvutiprobleeme tekitada, mille ma täna õnneks lahendasin. Jälle puha enda lollus, nagu ikka. Ei tasu ikka profülaktika mõttes arvutist tolmu pühkida, vaid ikka siis alles, kui vajadus tekib. Ma jõudsin juba korraks paanikasse minna, et alles ma tegin reinstalli, ega ometi jälle. Ja et kas ma pean tõesti sellepärast maale sõitma, et installikad ära tuua (just sel nädalavahetusel, kui ma olen plaaninud linna jääda erinevatel põhjustel). Samas olin ma 100% veendunud, et ma ei ole oma arvutisse mingit jama installinud ja probleemid tekkisid täpselt peale seda puhastamise aktsiooni. Seega sai ette võetud uus ja põhjalikum puhumine. Ja kõik tundub jälle kenasti korras. Isegi peale pooletunnist voodisoojendamist õhkab ventikas ikka külma õhku, erinevalt kahest eelmisest päevast. Ausalt öeldes on mul tunne, et pean teki peale võtma, sest see arvuti ei soojenda enam, vaid külmetab.
—-
Töö asjus saabus nüüd ka selgus. Ja kuigi ma esimesel hetkel võibolla natuke põdesin, siis praegu tundub elu ikkagi ilus ja ma mõtlen, et tegelikult on see päris mõnus süsteem. Vähemalt oli aru saada, et lahti ei taheta must saada, ja ega ma ise ka väga ära kipu sealt (no on hetki, kus maa on must ja tahaks boksikotti lähedusse.. aga kus neid poleks), nii et ma nõustusin jääma samadel tingimustel, mis hetkel kehtivad, lootuses et aegade paranedes on võimalus jälle 100% kontorirotiks hakata. Teisalt, ma olen juba praegu nii harjunud sellega, et mul juba kolmapäeval algab reede ja ma pole kindel, kas tahangi 5 päeva nädalas kontoris istuda.
Eks see selgub aja jooksul. Need kaks kuud pole olnud ka rahaliselt väljakannatamatud, kuigi veidi harjumatu ja kerge ka pole olnud. Eriti kardan ma seda kevadist aega, kui auto hooldust vajab – kohe tuleb rehvivahetus, lisaks on mul juba õlivahetust vaja teha ja no siis on juba ülevaatuse aeg käes ja kes teab, mis üllatusi sealt veel tuleb.. Ja no tsiklilubade tegemisest ma see aasta unistama ei hakkagi parem.
Ma endiselt plaanin veini tarbimise vähendamist, sest joomine on kallis lõbu. Aga jah, nädalavahetus see eest on jube pikk onju.. Nii et võibolla siiski söömise vähendamine pigem..
Peale viimast trenni hakkasin ka selle maha jätmist kaaluma. Meil on nüüd uus ruum ja seal mulle eriti ei meeldinud. Võibolla oli see alguse asi ja see, et too päev olid radikad katki ja külm oli. Käin veel mõned korrad ja siis otsustan, kas mulle ikka meeldib seal. Kitsas oli ka.
—
Uudistest veel niipalju, et vend sai nädal tagasi lapse, ja nüüdseks on nimigi olemas. Ja järjekordne poiss. Vennal ja õel on nüüd kahepeale kokku neli poissi. NIi, et ideeliselt peaksin ma tüdrukute hankimise enda südameasjaks võtma. Kui kunagi asi selleni peaks jõudma.
—
Vahepal on ka korraldatud minu juures paar kitarriõhtut ja ma olen leidnud kaassõltlase ühe sõbrantsi näol. Täna käis ta koos lapsega ja lapsest vist sai veel suurem sõltalne. Tal tuli ka paremini välja. Ma ise täna eriti löögile ei pääsenudki. Aga mul on kohe pikk nädalavahetus saabumas, mille sekka ehk mahub ka üks guitar hero õhtu külapeal – seal on siis lisaks kitarrile olemas ka mikrid – saame teha kitarri, bassi ja solistiga bändi. Vaid trummikomplekt on puudu.
Aga et kui juba linna jääda, siis ikka kasutada seda aega maksimaalselt – seega on kalendrisse lisatud ka üks soolaleib ja üks sünnipäev. Nii et teoreetiliselt on mul vaid 2 õhtut enda jaoks, kas see ka praktikas õnnestub, saame näha.
—
Vahepeal on ka kevad saabunud, kui keegi veel tähele ei ole pannud. Tsiklimehed ja rulluisutajad on ka juba liikvel. Lumi on äkitselt kadunud ja asendunud veega – kuigi maal on veel mõned hanged alles. Enda lumelaua tõstsin ka juba pagasnikust välja ja mõtlen, et varsti on aeg rulluisud asemele panna.
Meenus nüüd, et ma ju nägin veel eile öösel unes, et vaatasin aknast välja ja aknatagune ristmik oli täiesti lume all, koristamata lumi noh, keset südalinna. Ja 2 nädalat varem nägin lumetormi unes.. täiesti veider. Ma ei mäleta, et ma varem ilma teemalisi unesid oleksin üldse näinud.
Autost on muidugi kahju pregusel ajal, vähemalt tallinnas liigeldes, praegu tundub juba mõtekam kogu asfalt üles kraapida, et oleks ühtlasem pinnas. Seni tuleb silmad hoolega lahti hoida ja vajadusel slaalomit sõita. Maanteel sõitmine see eest on puhas rõõm (kui üksikud idioodid ja koperdajad välja arvata), lumevaba asfalt, palju valgust..
