…to wake up in the sun..
Reedel hüppasid mõned inimesed alt ära ja otsustasid klubi-kontserti asemel hoopis koduse õhtu kasuks. See mind väga ei üllatanudki. Minu senised pingutused mõnda tibinat Genialistide kontsertile meelitada on alati ebaõnnestunud. Seekord jõudsin vähemalt ise kohale. Kuigi kah hetkeks (pärast teist Red´i) tekkis tunne, et ei viitsi. Kui bänd alustas, kadus see mitteviitsimise tunne hetkega.
Laupäev sai küll osalt lihtsalt maha magatud (ega see öine linnashulkumine pole enam nii kerge, kui vanasti ja hommikul polnud ka enesetunne eriti kiita) ja siis suurelt ekraanilt filme vahitud.
Ja Eile pääsesin lõpuks oma kasse vaatama. Ja uut sugulast, kellele vist täna lõpuks nimi pannakse. Ta ei olnud minu meelest üldse suuremaks kasvanud vahepeal. Korraks anti ta mulle ka sülle. Ja mul on endiselt tunne, et minu käes läheksid nii pisikesed asjad katki. Parem ärge mulle selliseid andke. Kassidega tunnen end palju kindlamini.
Ja kuna ma oma punase tutimütsi maale unustasin, peavad inimesed mind nüüd millegi muu järgi tuvastama hakkama. Muidu ikka otsitakse esimese asjana punast mütsi, kui mingi kohtumine kuskil keset tänavat kokku lepitud.
Uus töönädal algas jälle liiga ruttu. Ja tööd on liiga palju. Ja viimase-hetke-muudatusi, mida teisest toast organiseeritakse, on ka liiga palju. Ja miks peavad lumesahad keset ööd jubeda mürina saatel lund lükkama? Ja lund oli sadanud vaid mõne millimeetri jagu. Ja nagu mürisevast sahast veel vähe oleks.. saha lahkudes jätkas müra tekitamist lumelabidaga tüüp, kes ennegi öörahu rikkunud on. Loodetavasti kevad siiski taevasse ei jää, nagu mu vend lubas.
