Veider, kuidas mõni inimene, kes on saanud väga lähedaseks, suudab selle kõik nii kergesti hüljata. Ja mitte ainult ei hülga kõike seda ilusat ja head, mis teie vahel oli vaid ta suudab ka väga kergekäeliselt loobuda üldse selle inimese tundmisest, kellele vähem kui pool aastat tagasi sai korduvalt öeldud, kui hea temaga koos on. Ma igatahes jäin seda tol hetkel uskuma. Nüüd tunduvad nii paljud asjad võltsid ja valed. Palju jäi lihtsalt ütlemata ja seegi on mõnes mõttes valetamine.
Olen aru saanud, et ei ole mõtet taga nutta seda, mida pole kunagi olnud. Sest midagi ei saanud olla, kui see nii kergesti lõppes. Ja lõppes kohe, kui selgus, et ka minul on halbu külgi. Ei usutud ka minu väiteid ja seletusi selle kohta, miks need end sel moel ilmutasid ega ka seda, et mõned inimesed on võimelised enda vigadest õppima. Nagu seinale oleksin rääkinud.
Aega tagasi pöörata ei oska ja kas on mõtetki. Ilmselt oleks see loobumine tulnud ka ilma konkreetse sündmuseta, mis asja vägagi mõjutas. Sest nii kerge loobumine ütleb mulle seda, et seal polnudki muud, kui tühipaljas vaimustus uuest inimesest. Ja kui teele sattusid mõned kivid-kännud, siis ei viitsitud enam vaeva näha. Ehk siis minust ei peetud tegelikult niigi palju, et veel ühte võimalust anda. Ja milleks mulle sellist inimest üldse vaja on, kes mind väärtustada ei oska. Ilmselt eksisin ka mina ja hindasin teda üle. Hetkel arvan nii mõnegi asja kohta teisiti. Samas, siiski hindasin teda piisavalt, et mõtlesin, tore oleks ka edaspidi suhelda, lihtsalt teisel tasandil. Aga kui eelnevalt oli sellest vastusest lihtsalt kõrvale hiilitud, siis nüüd küsisin otse välja. Ega ma eriti muud oodanudki, seda on niigi näha, et eelistatakse eemale hoida. Aga vastusega, et võiks asja mõnda aega rahulikult võtta (polegi ju mingit asja, mida rahulikult võtta, et what??), sai mulle selgeks, et pole mõtet pingutada. Enne mõtlesin, et üritan säilitada pisikest tükikest sellest inimesest, kes mulle hinge puges. Et mitte päris võõraks jääda. Aga tundub, et see tähendas tõesti vaid minu jaoks midagi. Nüüd olen selgeks saanud, et mõni inimene polegi väärt kogu seda pingutust. See eelnev oli vaid minu enda loodud illusioon. Sellist inimest ei ole tegelikult olemas.
Ma ei õpi vist kunagi silmakirjalikkust eemalt ära tundma.
See teema on nüüd küll ammendunud. Ma loodan.
Comments
“bittersweet” on saanud ühe vastuse
<>in joy and in sorrow, as well as through the good times and the bad<>Eks neile teemadele tuleb aeg-ajalt tagasi ja peale vaadata. Kohati on nukker, et kas elu koosnebki _ainult_ õppetundidest. Millal elu ise hakkab? Siis kui elama hakkame? Ja jälle õppetund õppetunni järel ja level leveli järel? :S