Big bada boom!

Kõigepealt me kuulsime seda. Jooksime akna peale ja nägime eemal toimumas suuri plahvatusi ja taevasse tõusmas tulejugasid. Sel hetkel võis neid alla kümne veel olla. Mõtlesin, et kuskil on miski põlema läinud ja tuli levinud bensiinijaama(desse), mis nüüd järjest plahvatavad.
Mõne aja pärast tundus, et tuletõrje on kohale jõudnud ja asi hakkab kontrolli alla saama. Aga siis hakkasid toimuma uued plahvatused. Ja aina lähemal ja endiselt ka kaugemal. Üle terve linna.
Mingil hetkel tundus, et üheksakordne maja, mille ülemisel korrusel viibisime, on ka millegagi pihta saanud. Järgmisel hetkel hakkasid leegid läbi põranda pressima. Kustutustööd tundusid kestvat igavesti, sest kuskilt tuli koguaeg leeke juurde, ja tundus, et keegi loobib meid ka katuse poolt mingite pommidega. Aknast piiludes nägime umbes viite inimest, kes kõik loopisid maja pihta granaate. Ja mulle jäi mulje, et terve linn on vallutatud selliste pisikeste gruppide poolt, kes järjest maju ju inimesi hävitavad. Ja neid maju ei olnudki enam eriti järel. Vaid kõrgemad hooned olid kauemaks püsti jäänud. Ja terve linn põles..

(..tegin korraks silmad lahti, mõtlesin, võeh.. mida veel..!? Magasin edasi..)

Ma ei mäleta, kuidas ma sealt pääsesin, järgmisel hetkel, mis meenus, olin juba mingis teises hoones, mille pihta käisid veel ägedamad rünnakud. Seekord ka lennumasinatega (tegelikult tundus mulle küll, et inimesed ise lendasid, aga no see kõlab kõige selle muu kõrval veel rohkem uskumatuna). Ja rünnati ka kuulipildujaga. Ma sain pihta…

(..ja ärkasin.. pärast mõningast kõhklust otsustasin ikkagi edasi magada..)

Leidsin end ühest pooleliolevast kõrghoonest (see koosnes põhiliselt puust karkassist). Seda üritati parajasti koos minuga lammutada – tundus, et samad tegelased, kes eelmistes osades linna põletasid. Suures põgenemishoos suutsin miski olulise jupi kuskilt kaasa tõmmata. Minu seljataga kukkus kogu asi kokku.
Jooksin sillani. Varjasin end raudtee lähedal. Mind vist ei nähtud.
Siis märkasin lähenevat rongi. Ja teist. Ja kolmandat.. ja neid tuli järjest juurde. Need neli-viis raudteed, mille keskel end varjasin, tundusid olevat omavahel seotud, rongid sõitsid kahes suunas, ja üksteisele väga lähestikku ja üksteisisele vastu. Ootasin muudkui kokkupõrget, mille keskele ma täpselt jäänud oleksin. Tundus aga, et kogu protsess sekundi ja millimeetri täpsusega välja arvutatud ja crashi ei saagi olema.

(Aga igaks juhuks ärkasin ikkagi üles. Otsustasin enam mitte riskida selliste jubeduste nägemisega, mille tõttu peale ärkamistki on tükk aega kõhe tunne.
Mis pagana loogika järgi aju selliseid trikke teeb?
Kuna see asi tundus kohati nii tuttav, otsisin välja sisaliku blogis oleva unenöo joonistuse, ja seal olidki olemas kõrghooned ja rong ja mustad varjud, nii et põmst on sealt leegid puudu ainult ja ma ei hakka enda oma eraldi joonistama. Ma ju ei oskakski:P
Aga uudistes räägiti naftahinna tõusust. Loogiline, eks, kui Tallinn põles ja kogu nafta taevasse lendas..)

LISA: nojah, Paekaare gümnaasiumi kõrval toimuski hommikul plahvatus. Aga see on suht igapäevane asi, ettenägemises mind küll süüdistada ei saa:P


Posted

in

by

Tags:

Comments

“Big bada boom!” on saanud 2 vastust

  1. kiisutaja Avatar
    kiisutaja

    võimas…

  2. sisalik Avatar

    Olete siis mõlemad suured maailmalõpu ettekuulutajad. Ahjaa, miskid allikad teadsid kõneleda, et täna on maailmalõpp.