Turbotigu


Sissejuhatus pöffile oli ikka täitsa tasemel kogemus. Ei ole mina enne sattunud kino vaatama elava muusika saatel. Eriti hästi läks teemasse see, et peategelane oli samahästi kui surnud. Minu teada vähemalt vampiirid päris elusad ei ole.
Alguses oli probleem, et kumba vaadata, kas bändi või ekraani. Aga see kuidagi sündmuste käigus enam ei tekitanud probleemi. Küll tekitas elevust keset kino üürgama hakanud signalistatsioon, siis ei teadnud ka, kuhupoole vaadata, sest selle hääle asukohta oli suht võimatu tuvastada.
Filmi lõpus läksin ja tuvastasin ühe bändi tegelase. Alguses ei olnud küll päris kindel, milline neist võiks olla see, keda ma natuke tean. Aga õnneks sattusin õige inimese otsa. Ja isegi mind mäletati:)
Kui kõht poleks lõpuks nii tühi olnud, oleksime ilmselt ühe akrediteeritud blogijaga jooma läinud. Mis viga haiguslehel olles neljapäeviti pikk õhtu teha:) Aga ei, ilm oli külm ja ühtegi kohta ei tuld pähe, mis sellisel kellaajal süüa oleks pakkunud ja piisavalt lähedal ka asunud. Seega, pidin kodus korterinaabri halvaa ette võtma.
***
Ahjaa, minu uus firefox on kõik kerimisribad endalt eemaldanud. Ok, hiirega võin ju rullida, aga ma ei kasuta hiirt piisavalt palju, et ma vahel sest puudust ei tunneks. Seega, kui keegi teab soovitada, kus ta asub ja kuidas tagasi saada, siis antagu teada. Aitäh:) Kuigi ausalt öeldes, kaks päeva on möödas ja pole veel vaja läinud:)


Posted

in

by

Tags: