Käisin siis täna üle pika aja tööl jälle. Väga harjumatu oli esiteks kell 9 äratuskella kuulda, veel harjumatum selle peale veel üles tõusta. Selle kahe puhkuse nädalaga läks unereziim ikka täitsa pekki. Kell 3 magama ja hea, kui 12 üles sai. Ja ega ma eile ka ju vara magama ei jäänud. Üritasin küll juba peale 1-e voodisse kobida, aga mingil hetkel sai ärkvelpüsimisest kõrini ja lugesin raamatut ja üritasin uuesti. Nüüd siis peab jälle hakkama 8-st või isegi tsipa varem ärkama, sest nüüd hakkan ju jala tööl käima. Täna mõõtsin ära, et umbes 20 minutit kulub selleks. Eks tramm ole ka alati optsioon, aga ma ju plaanin ühe uue aasta lubadusena kirja panna rohkem liikumist. Ma pole veel jõudnud oma nimekirju koostada, aga mõned mõtted mul on. Aga ma ei luba muidugi, et ma endale antud lubadustest kinni pean.
Eks ma kirjutan teinekord tööst pikemalt, kui asjast juba natuke aimu saama hakkan. Ütlen ausalt, et esmamulje ehmatas. Antakse küll lootust muutusteks, aga hetkel on mul tunne, et äkki ma valisin valesti. Sest töökeskkond on ka ikkagi jube oluline ja uus koht ei kannata hetkel võrdlust välja vana kohaga. Aga näis, mis edaspidi saama hakkab. Kui sisse elan, ehk ei tundugi asi nii hull.
Meeldiva üllatusena oli täna postkastis kaart austraaliast. Fotol suveriietega sõbrants austraalia metsikus keskkonnas. Oli ikka tore küll tulla õuest pakase käest ja selline pilt eest leida:)
