Käisin vaatasin täna Seksi ja Linna, the muuvi ära. Jube hea oli, just nagu eelnevalt kuulda oli. Pisar kippus silma ikka päris mitme koha peal (selle jaoks nad vist ukse peale neid ripsmetushe jagasidki.. kusjuures ma ei tea, kas meestele ka jagati. Jaa, mõned üksikud mehed olid ka kinos, muide:)). Elu, nagu me juba ammu teame, ei ole film ega muinasjutt, ja just sellepärast need elutruud ilusad filmid nii hinge lähevadki. See annab lootust. Et kui neil läheb hästi, siis miks minulgi ei peaks minema. Ja alati ei peagi hästi minema. Filmis kaasa arvatud.
Ja teile, kes te vanaduse ees hirmu tunnete, Oprah saate seksi ja linna erisaatest jäi meelde lause: fifty is the new twenty five! või vastupidi.. 😛
Muide, tasub teada, et endast noorematega suhtlemisel on see eelis, et siis püsid isegi noorena. Ei saa ju ühtäkki vanamutistuda ja sõbrad maha jätta, ikka koos tuleb samas taktis edasi liikuda. Isegi kui mehed ja lapsed ei mahu samasse aastakümnesse. Hingelt oleme ju samaealised.
Sünnipäevaürituse nime all sai ka üks sõbrants kinno meelitatud. Ja edasi jätkuüritusena ka veinitama mindud. Veini joomine osutus täna küll üsna keeruliseks ülesandeks. Ilmselt oleksime me valinud mõne teise pubi, kui oleksime ette teadnud, mis meid ees ootab.
Igatahes oli asi järgmine. Jõudsime istuda mitmed pikad minutid enne, kui tuldi meilt tellimust võtma. Ja muidugi ei roni ma sinna letitagusesse sabasse seisma, kui seal juba 10 inimest ootavad ja kui eelmised kogemused pätriku külastamisel on näidanud, et lauateenindus on neil täiesti olemas. Lihtsalt kohati tundub, et see kehtib kas teatud päevadel või teatud inimestele. No ei ole päriselt sellele süsteemile pihta saanud, aga mingi kamm seal toimub ja ei oska aimata, kuidas siis toimima peaks. Mingeid reegleid seinal märganud pole, et näiteks teisipäeviti me lauatellimusi ei võta. Tegelikult täna ju võeti, kui me olime mõnda aega oodanud ja mööda tuhisevat baaridaami pilkudega püüdnud. Ilmselt õnnestus meil lõpuks silmside luua, sest ühel hetkel tuli ta meiega tegelema. Ja siis algas vol.2 – veini ootamine. Tegelikult ootasime me süüa ka, aga no sellega tead arvestada, et pool tundi läheb kindlasti. Sellega, et ühe veinipudeli lauda toomine võib võtta 40 minutit, ei osanud me arvestada. Tellitud veepudelid toodi ka umbes sama hilja ja ilmselt ka tänu meeldetuletusele üldse toodi.
Igatahes, eriline tsirkus toimus seal. Kõigepealt, peale mitmeid mitmeid minuteid ootamist meenus vist ettekandjale, et me veini tahtsime ja siis selgus, et meie tellitud veini polegi. Valisime siis uue ja saime veel umbes sama kaua oodata. Me hoidsime vaikselt silma peal, mis leti taga toimus. Ja toimus siis see, et see tsikk, kes tellimusi vastu võttis, tuiskas muudkui ringi ja käis vahepeal isegi küsimas, et kas meile ikka pole veini toodud. Siis sebis ta natuke veel ringi ja lõpuks nägime, et veinipudel tehti lahti ja pandi baariletile ootele. Noja siis läks veel päris mitu minutit, enne kui see toimekas tibin märkas, et pudel on endiselt letil ja et leti taga asuv tibinas igavleb. Sai siis see igavlev tibi koos pudeli ja klaasidega meie lauda saadetud. Sõna lausumata pandi (juba eelnevalt avatud) pudel lauale, klaasid kõrvale ja astuti minema. Ei ühtegi fraasi. Nojah, ega peale sellist ootamist olid minulgi viisakad väljendid juba otsa lõppenud ja parem on sellistel hetkedel suu kinni hoida. Aga andke andeks, ma ei ole ka teenindav personal. Elementaarne viisakus tuleb mul ka une pealt, kasvõi irooniliselt. Välja arvatud juhul, kui ma olen kellegi peale sigatige. Siis ma olen vait ja ignoreerin oma viha allikaid – kivinäoks ristis üks kolleeg mind hiljuti ja see peaks vist üsna täpselt kirjeldama, mismoodi ma vihasena käitun. Teine variant on veel, aga selleks peab mind ikka totaalselt endast välja ajama ja selle kõrvale ka väga rumalat juttu ajama.
Kaldusin kõrvale jälle nagu näha. Eniveis, saime siis lõpuks oma veinid ja veed ja praed kõik korraga kätte. Nälg tekkis mul juba kino ajal ja süvenes iga korraga, kui filmis miskit söödi. Ja söödi seal üsna palju. Igatahes söök oli hea. Vein ka loomulikult. Kuigi see ei vähendanud eriti meie nördimust asjade käigu üle. Nüüd on siis variant valida edaspidi teisi kohti või lihtsalt käia rohkem pätrikus harjutamas.
Söögist veel niipalju, et tegin eile salatit. See lõppes sellega, et lõikasin endale noaga pöidlasse. See on see vähene harjutamine…
Täna risksin plaastrit eemaldada ja avastasin, et ilma plaastrita ikka ei saa olla. Ja olen avastanud igasugu erinevaid toiminguid tehes, et plaastriga on ikka jube tüütu läätsesid silma panna, meiki maha võtta, pead pesta, kurki tükeldada jne. Ainuke asi, mille puhul üldse ei häiri plaaster või üldse pöidla olemasolu, on arvutitöö. Praegu ka, ma üldse ei blogiks, kui mul pöialt vaja oleks.
Lahe uudis on see, mu uus arvuti oli juba täna kohal. Kahjuks tähendab kohal hetkel seda, et arvuti asub Paides. Jube tahtmine oli küll täna peale tööd kohe talle järele sõita. Aga no õnneks leidus tänaseks õhtuks muud tegevust ja paar päeva saan veel ehk hakkama. Aga jubedalt tahaks juba oma uut mänguasja näha ja katsuda.
Oh pekki küll, kell on jälle lennates edasi vuhisenud. Vedasin üle pika aja taas läpaka voodisse, et oleks mõnusam neid värskeid sündmuseid kajastada ja tulemus on siis see, et unustasin kella vaadata. No siis ei lähe täna vara magama vist..
