Turbotigu


Et kõik ausalt ära rääkida, peaks vist alustama sellest, kuidas tibid tee ääres lehmi pildistasid..
Tegelikult algas asi palju varem, vähemalt minu jaoks. Ehk siis see põnev nädalalõpp algas juba reedel poolest päevast, kui me firma suvepäevale sõitsime. Vihula mõis ja kogu see ümbrus on nii fantast koht, et nii mõnigi meist mõtles, et küll seal oleks tore elada. Eriti veel nendes vingetes tubades, mis meie kasutusse anti. Mul pole eriti palju hotelli kogemusi, aga nendest vähestest oli see parim. Täielik idüll, ilmast rääkimata. Mul küll ei olnud mullivanni nagu teistel, aga mul oli massaazidush. Samas, ma katsetasin seda ja tundus rohkem nõelravina, kui massaazina ja ma jätsin selle asja üsna kiirelt katki. Aga ega mul poleks nagunii olnud aega vannis vedeleda, seal oli pidevalt muid tegemisi. Sai mängida sulgpalli, lauamänge, niisama chillida/õlletada, saunatada. Osad proovisid ka paadisõitu. Ehk siis igav ei hakanud.
Ühe lauamängu järgselt oli teemaks inimeste olemus ja, kui see jutuks tuli, märkis suur Boss ära, et mina võin üsna hirmuäratav olla mõnikord. Loodetavasti ta taipab siis ka seda, et ta ise põhjustab seda. Ma päris niisama ei muutu selleks nn. kivinäoks.

Üleeile olin ma tegelt alguses üsna negatiivselt meelestatud kogu selle ürituse suhtes. Ikka nendesamade tööjamade pärast, mis nüüd jälle mind kätte said. Kiida veel eks, et vahepeal on häid asju. No igatahes taaskord tekkis tunne, et vist ei ole oma peaga mõtlemine selles firmas soovitav, sest kui julged mõnel teemal vaielda, siis saad kohe teadlikuks faktist, et jah, me kõik võime igasuguseid asju arvata, ja mingite asjade poolt või vastu olla, aga lõppude lõpuks jääb ikka nii nagu Boss ütleb ja parem, kui me tema aega ei raiskaks mõtetu vaidlemisega. Ja lisaks sain ma veel teada, et tal on õigus ka pidevalt ümber mõelda. Ehk siis selle aja peale, kui mina olen mingi asja valmis saanud juhenditele vastavalt, siis on tekkinud vahepeal uued nõudmised ja kogu töö hakkab otsast peale, sest “pisi muudatuste” tegemine pole sugugi nii lihtne, kui tahad head tulemust. Aga selle meie webiga seoses hakkab see küll mulle juba meenutama Tallinna linna, mis ei saa iialgi valmis. Võibolla Boss meelega boikoteerib ja teeb oma ümbermõtlemisega mul töö raskemaks, sest alateadlikult ta ei tahagi uut, sest talle ainukesena meeldib ka see vana versioon. See, mida keegi teine meist väga välja reklaamida ei julge.
Aga noh, üritus oli tore ja õnneks käitub Boss väljaspool kontorit vägagi normaalse inimesena.

Eile siis sai pool päeva Vihulas päikse käes vedeleda ja ringi jalutada ja siis hakkasid inimesed laiali vajuma. Mingil hetkel võtsin ka siis kodutee ette. Praegu mõtlen, et kuskilt sealt sai see absurdne hulk kokkusattumusi alguse. Et ma just sellisel kellaajal liikuma hakkasin ja et need teetööd ja väike eksimine teelt ja lubatud kiirusega (+7 muidugi käib sinna alla) sõitmine mõjutasid mind nii palju, et ma just õigel hetkel sattusin ühte kohta tibinatega, kes tegelesid lehmade pildistamisega. Ja et nad olid mu kodust vaid mõne kilomeetri kaugusel. Ühelgi teisel ajahetkel poleks ma neid ju näinud, sest ilmselt oleksid nad kas autos olnud või Türil järve ääres ja järve äärde mul üldiselt asja pole.
Igatahes kui ma kolmest tibist möödusin, jäi kuidagi silmanurka natuke tuttav kuju. Kuna nad aga olid kahel pool teed, siis täpsemalt ei jõudnud kummalegi poole vaadata, et äratundmises kindlust saada. Aga ei üllatunud, kui hetk hiljem telefonikõne Turbotikrilt tuli. Nii ma siis tegin ka peatuse ja ootasin nad järele. Siis juba sai minudud minu juurest läbi, võetud venna laps kaasa ja järve äärde. Venna laps sai omale igatahes uued sõbrannad.

Kui me järve äärest ära tulime, avastasime, et meie ümber oli pargitud veel suur hulk autosid. Me ei parkinud kohe seal järveäärses parklas vaid tsipa eemal, omaette. Omaette parkimisest oli nüüd siis asi juba kaugel. Lisaks olid meie autode külge tekkinud õhupallid valge paelaga. Samasugused nagu kõigil teistel autodel selles rivis. No ja tsipa eemal oli siis üks äraehitud pulmaauto ka. Muuseas ülemus mainis, et tuleb täna Türile pulma. Ma ei tea nüüd mitu pulma täna Türil oli, aga vähemalt üks neist oli see, mille pärast me otsustasime, et läheme Sämmi Grilli sööma. Nimelt läksid kõigil järve ääres kõhud tühjaks ja otsustasime Türil süüa. Selgus aga, et üks hea söögikoht on vahepeal tegevuse lõpetanud ja teine oli täna reserveeritud. Ja ausalt öeldes sinna kolmandasse eriti ei kutsunud. Ma ei teagi, kas seal rohkem kohti on, häid vaevalt. Käisime korra veel Veskisillal, et sealgi ju söögivariant, aga seegi oli reserveeritud. Ja seda ma aimasin tsipa ette, kui neid pulma märke juba mitmeid oli olnud, sest just seal toimuvad tavaliselt selle kandi pulmad. Hiljem venna lapsega jalutades, sain siis ka teada, et Veskisillal see sama pulm, mille rongi me tahtmatult parkima sattusime:) Kaalusime isegi kontvõõraks minemist, aga kuidagi see plaan jäi katki. Ilmselt oli see tühja kõhu süü. Aga kujutan ette, et need teised külalised võisid küll imestada, kui nende pulmarongi vahele järsku kahe auto pikkune auk tekkis.

Aga meil ei jäänudki muud üle, kui Mäkku sõita. Tee peal avastasin, et Boob on magama jäänud, ja mõtlesin, et võibolla ma ikka ei lähe kaasa, aga teised arvasid, et äratame kohale jõudes üles. Ja ta ärkas kenasti, kui kuulis, et süüa saab. Oli teine ju pool teed muudkui süüa nõudnud, õigemini juba rannas, kui me sööma minemisest rääkima hakkasime, hakkas pihta. Ja meil võttis see erinevate kohtade läbi käimine omajagu aega.
Sämmi grillis hakkas mulle kohe silma, et üks tüüp näeb kangesti tuttav välja. Aga natuke kaugel, et päriselt ära tunda ja ta ise ka nagu märku ei andnud mingist äratundmisest. Seega ma siis otsustasin, et ju lihtsalt sarnane, kuigi aegajalt piilusin sinnapoole veel. Hiljem juba välja istuma minnes oli ta kadunud ja ma ei saanud kontrollida enam, aga kui ma nägin üht suurt autot, tsikkel pagasiks, minema sõitmas, siis ikka see kahtlus jälle süvenes. Samas, ega see mälu mul nii hea pole, et kindel olla, et õige auto oli, ma üsna ammu nägin seda viimati. Faktide kontrollimiseks saatsin küll ühe sms-i, aga vastust ei saanud, seega ega nüüd ei teagi. Spekuleerida siin võiks, aga mis see mulle annab.
Söögiisu läks küll ära, juba tellides ei suutnud ma endale muud võtta, kui ühe jäätise. Aga vähemalt lapsele sai mingi tüüpiline lastepraad võetud, sealt natuke friikaid maitsesin.
Eks me üliharva kohtume, aga see mõjub mulle iga kord samamoodi. Ja see ei ole hea. Ei ole normaalne põdeda kolmandat aastat ühte lõppenud asja. Ja ma tahaks teada, kas see kunagi ka üle läheb.

Õhtul koju jõudes tegin selle vea, et lugesin uudiseid. Ja ülejäänud õhtu ei saanud ma enam peast välja seda õnnetut langevarjurit, kes eile väikse vale sammu tegi. Ja see mõte on saatnud mind ka terve tänase päeva koos selle teise teemaga, mida ma kolmandat aastat juba üritan enda peast välja saada, või siis ehk ei ürita piisavalt.. Ja koguaeg on tunne, et ma olen nii kohutavalt väsinud, tunne nagu oleks korraga kogu maailma mured minu õlgadele langenud, käies lohistan jalgu järel ja iga ema öeldud lause ärritab mind ja iga hetk võivad pisarad jooksma hakata. Ja nii eilsest saadik.

Tean ka päris mitmeid varjutajaid, nägu, nime või blogipidi. Ja vaevasin ennast küsimusega, kas see oli keegi, keda ma tean. Ja mõtlesin, mida kõik need kohalolijad pidid küll tundma seda vaatepilti nähes ja mida tunnevad vanemad, kui nende laps nii surma saab (mitte, et ükski surm oleks vastuvõetav, aga see eilne tundus eriti kohutav).. ja nii muudkui ketrasin seda oma peas ja juhe jooksis täiesti kokku. Eelnev mäos käik süvendas neid masendusemõtteid veelgi. Lisaks tekkis veel mõte, et kas mu endine sõber mitte selle kurva sündmusega seoses ei sõitnud Tallinna suunas, sest temagi hobiks mõni aeg tagasi oli varjutamine.

Peale seda sündmusterohket päeva veetsin ma unetu öö, ja kui ma lõpuks magama jäin, siis unenäod ei toonud kergendust vaid tegid asja veel hullemaks. Kõik need õudukad, mis ma aegade jooksul näinud olen, pole võrreldavad sellega, mis tunne täna ärgates oli.
Vist isegi kass sai aru, et miskit on valesti. Mingil hetkel läks ta mu kaisust ära. Tavaliselt, kui ta ära läheb, siis ikka teise tuppa või diivani peale, täna öösel aga läks ta must vaid meeter eemale, kapi peale magama. See oli igatahes esimene kord, kus ta nii tegi. Ja kohe peale seda vist jäingi magama ja hakkas see õudus pihta.
Mäletan, et põdesin jälle seda vana teemat unes läbi ja siis keegi mainis mulle, et olen hiljaks jäänud, et tüüp on abielus. Kindlasti see eilne pulmatrall süstis selle mu alateadvusesse. Aga see tundus nii päris kõik, siiamaani tundub nagu oleks mu unenägu päriselt toimunud. Ma muutusin täiesti hüsteeriliseks ja millegipärast oli mu ema see, kelle peale ma end välja elasin. Mulle tundus, et ta mõnitas mind. Ta on ju seda ennegi teinud. Seekord ma ei suutnud tegelikult ta peale karjuda, sest mul ei tulnud kurgust hääl välja.. hing oli kinni ja ma karjusin hääletult samal ajal hüsteeriliselt nuttes.. Ilmselt selle peale ma ärkasin. Kui silmad lahti tegin, tundus, et unenägu kestab edasi. Hingata oli endiselt raske ja mul oli tunne nagu oleksin ma just mingi ataki üle elanud. Ja siis nutsin ma juba päriselt.. Ja ma ei ole mitte iialgi varem nii ärganud, mitte ükski õudukas pole mind nii endast välja viinud ka peale ärkamist. Ja soov nutta, pole päeva peale üle läinud. Ja seda ma salamahti ka teen, kui keegi ei näe.

Mõni hetk tagasi lugesin Daki blogi, tundub, et meil mingi sarnane tähtede seis vist, absurdselt sarnane sissekanne – perfektne eelnev päev ja sinna otsa eksid unenägudes ja pisarates ärkamine -, kui välja arvata see, et minu oma on lubamatult pikk. Aga ma ei oska muudmoodi ennast välja elada ja ma loodangi selle peale, et enamus ei viitsi nagunii lõpuni lugeda.

Praegu meenus mulle, et just kolm aastat saab kohe täis sellest, kui me laiali läksime selle tüübiga. Arvan, et 24.juuli (2005) postitus käis selle kohta. Seega veel mõni päev ja võiks nagu lahkuminekut tähistada, või mis? Eks ma pean jälle oma alateadvust süüdistama, mis sellised asjad ilmselt kokku kogub ja õigel hetkel kaardid lauale käib.